Kognitiivsed moonutused
Väärinfo efekt: miks me „mäletame“ seda, mis meile ette öeldi
Ühel hommikul astub Iris nurgal asuvasse uude raamatupoodi ja ostab raamatu. Õhtul küsib sõbranna: „Kas see on see pood, kus ukse juures on punase laudlinaga lauake? Kas seal on hubane?“ Iris vastab: „Jah, vist on hubane.“ Nädala pärast soovitab ta poodi kolleegile: „Seal on ukse juures selline armas punase laudlinaga lauake.“ Kolleeg läheb sinna ega leia mingit lauakest. Müüja imestab: ukse juures pole neil kunagi lauakesi olnud. Iris ei valetanud. Talle tõesti tundus, et ta nägi seda lauakest.
See on väärinfo efekt (misinformation effect). Kui kuuleme pärast sündmust selle kohta vale üksikasja, on seda hiljem kerge meenutada osana nähtust. Ja sellest enesekindlalt rääkida.
Allpool vaatame, mida uuringud näitasid, miks nii juhtub ja kuidas täpsemalt mäletada. Artikli keskel oled Irise asemel: vaatad hommikut raamatupoe juures ja kontrollid oma mälu.
Sisukord
Lühidalt: kuidas väärinfo efekt toimib
Mis on väärinfo efekt
Kõige tuntuma katse tegid Ameerika psühholoogid Elizabeth Loftus ja John Palmer (1974. aasta artikkel). Üliõpilased vaatasid lühifilme liiklusõnnetustest ja vastasid siis küsimustele. Peamine küsimus kõlas eri moodi. Ühtedelt küsiti, kui kiiresti autod sõitsid, kui nad „kokku prantsatasid“. Teistelt, kui kiiresti nad sõitsid, kui nad „kokku põrkasid“. Need, kes kuulsid sõna „prantsatasid“, nimetasid keskmiselt suurema kiiruse.
Nädala pärast küsiti osalejatelt: „Kas nägite katkist klaasi?“ Filmis klaasikilde polnud. Nende seas, kes kuulsid sõna „prantsatasid“, vastas „jah“ umbes iga kolmas. Nende seas, kes kuulsid sõna „põrkasid“, umbes iga seitsmes. Üks sõna küsimuses muutis mitte ainult vastust sellele küsimusele, vaid ka seda, mida inimesed nädala pärast „mäletasid“.
Hiljem korrati selliseid katseid palju kordi. 1978. aasta töös vaatasid inimesed õnnetuse slaide ja said siis selle kohta teavet, sealhulgas valet. Vale üksikasi segas hiljem ära tundmast, mis tegelikult oli. Ja segas rohkem siis, kui see anti mitte kohe pärast sündmust, vaid vahetult enne kontrolli.
Ette öeldud asja ei mäletata arglikult. Teises katses valisid osalejad ette öeldud üksikasja sama kiiresti ja kindlalt kui selle, mida nad tõesti nägid. 2005. aasta ülevaates võtab Loftus kokku kolmkümmend aastat selliseid uuringuid: efekti on leitud palju kordi ja mõned inimesed on sellele vastuvõtlikumad kui teised.
Proovi ise: hommik raamatupoe juures
Nüüd oled Irise asemel. Mäng võtab paar minutit. Nii see käib.
1. samm. Kümme sekundit vaatad pilti: hommik, tänavanurk raamatupoe juures. Vaata lihtsalt nii, nagu vaatad poodi minnes.
2. samm. Õhtul küsib sõbranna Iriselt poe kohta. Neli lühikest küsimust, üks ekraanil korraga. Vasta nii, nagu mäletad.
3. samm. Märgid nimekirjas ära kõik, mis sinu arvates pildil oli.
Mängijate küsimused on veidi erinevad: millise komplekti sina saad, otsustab arvuti juhuslikult. Kust erinevus tuleb, selgub lõpus. Miks pilti näidatakse nii lühikest aega? Elus vaatame tänavat samuti harva meelega. Tavaliselt läheme lihtsalt mööda ja küsitakse meilt hiljem.
Mis tavaliselt juhtub. Ühes Loftuse katses vaatasid inimesed videot, kus valge sportauto sõidab maanteel. Pooltelt küsiti: „Kui kiiresti sõitis valge sportauto, kui see möödus küünist?“ Videos küüni polnud. Ülejäänutele esitati sama küsimus ilma küünita. Nädala pärast küsiti kõigilt: „Kas nägite küüni?“ „Jah“ vastas umbes 17% neist, kellele küüni mainiti, ja umbes 3% ülejäänutest. Samas töös mõjus möödaminnes mainitud üksikasi tugevamalt kui otsene küsimus „Kas nägite…?“.
Mida sinu tulemus näidata saab ja mida mitte. Iga mängija kontrollib ainult üht vihjet ja selle võib ära märkida ka huupi. Kui märkisid vihjatud eseme, aga teist mitte, sarnaneb see sellega, mida nägid teadlased. Kui vihje külge ei jäänud, on see sage tulemus: küüni katses ei „mäletanud“ enamik seda samuti. Pealegi lugesid seda artiklit ja ootasid tõenäoliselt mingit konksu. Ja pildi ja kontrolli vahel möödus minuteid, mitte nädal.
Millal see ei ole viga. Teiste juttudele toetuda on normaalne: sageli aitavad need täpsemalt meenutada. Probleem on muus. Hiljem me ei erista ette öeldut nähtust ja räägime sellest sama kindlalt.
Miks vihje hakkab paistma mälestusena
Kujutle, et paned kokku pusle ja mõni tükk on puudu. Keegi ulatab sarnase tüki ja see läheb oma kohale. Nädala pärast on juba raske öelda, milline tükk oli karbis algusest peale. See on kujund, mitte mälu täpne tööpõhimõte. Mis tegelikult toimub, selle üle vaidlevad teadlased tänini.
Vihje seguneb nähtuga. Loftus ja tema kolleegid arvasid nii: pärast sündmust kuuldu ühineb sellega, mida inimene nägi. Hiljem ei suuda ta enam lahutada, kust mingi üksikasi pärit on.
Algne mälestus on terve, seda lihtsalt ei jätku. Psühholoogid McCloskey ja Zaragoza vaidlesid vastu: võib-olla ei riku vihje midagi. Nende mõtte järgi võib inimene, kes üksikasja meelde ei jätnud, lihtsalt valida selle, mida kuulis. Nende teistmoodi üles ehitatud katsetes vihje mälu sündmuse enda kohta ei mõjutanud.
Ajame segi, kust midagi teame. Teised uurijad küsisid osalejatelt mitte ainult seda, mida nad mäletavad, vaid ka seda, kust. Inimesed arvasid mõnikord, et mäletavad, kuidas nägid seda, millest neile ainult räägiti. Aga mitte alati: kui tugevalt see avaldus, sõltus tingimustest.
Ükskõik kuidas see seest toimib, väljast on tulemus sama: inimene räägib ette öeldust kui nähtust.
Kus see segab
Kui juhtunu kohta küsitakse. Küsimus „Kas nägite, kuidas ta punase tule alt läbi sõitis?“ sisaldab juba vastust. Pole juhus, et kohtus on mõiste „suunav küsimus“. Liiklusõnnetuse tunnistajad arutavad seda sageli abi oodates ja hiljem muutuvad nende jutud kergesti üksteise sarnaseks. See on igapäevane tähelepanek.
Suhted. Pärast tüli tunneb sõbranna kaasa: „Ta ju karjus su peale?“ Kuu aja pärast oled kindel, et ta karjus, kuigi ta ei pruukinud häältki tõsta. See on igapäevane tähelepanek, mitte katse tulemus. Aga see on üles ehitatud samamoodi nagu küsimus küüni kohta.
Töö. Kolleeg jutustab koosoleku ümber: „Leppisime ju kokku, et anname reedeks üle.“ Nädala pärast „mäletab“ reedet juba kogu meeskond, kuigi tähtajas koosolekul kokku ei lepitud.
Uudised ja sotsiaalmeedia. Nägid videot mingist juhtumist ja lugesid siis allkirja ja kommentaare: kes mida kandis, kes mida hüüdis. Mõne päeva pärast jutustad videot ümber koos nende üksikasjadega, kuigi videos endas neid polnud.
Kuidas täpsemalt mäletada
Väärinfo efekt on kirjas ka kognitiivsete nihete kaardil, mälu osas. Seal on ka tõeillusioon: see, mida oleme palju kordi kuulnud, tundub tõesem.
Korduma kippuvad küsimused
Kas efekt lakkab mõjumast, kui sellest teada?
Mitte päris. Loftus kirjutab ülevaates, et hoiatused aitavad mõnikord, aga ainult teatud tingimustel. 25 uuringu koondülevaates hoiatati inimesi juba pärast vihjet, et kuuldus võis olla vigu. Keskmiselt vähendas selline hoiatus efekti rohkem kui poole võrra. Kas ette saadud teadmine efektist kaitseb, seda need tööd ei kontrollinud.
Mille poolest see erineb tagantjärele tarkusest?
Tagantjärele tarkuse puhul meenutame pärast tulemuse teadasaamist oma varasemat arvamust teisiti: „ma teadsin seda kogu aeg“. Väärinfo efekti puhul muutub jutt sündmusest endast: sinna ilmuvad üksikasjad, mis teised meile ette ütlesid.
Kuidas on väärinfo efekt inglise keeles?
Misinformation effect. Lähedane mõiste on valemälestused (false memories): nii nimetatakse mälestusi sellest, mida tegelikult ei olnud.
