Kognitiivsed moonutused
Tagantjärele tarkus: miks pärast sündmust tundub, et kõik oli ilmselge
Mälumänguõhtu sõprade juures. Kõlab küsimus: „Mitu klahvi on tavalisel klaveril?“ Kertu mõtleb hetke ja kirjutab paberile: 60. Ekraanile ilmub õige vastus — 88. Minuti pärast ütleb Kertu: „Ma teadsin kohe, et umbes üheksakümmend!“ Ja ta ei kavalda. Talle tõesti tundub nii.
See on tagantjärele tarkus (hindsight bias), mida nimetatakse ka „ma teadsin seda kogu aeg“ efektiks. Kui tulemus on juba teada, tundub, et seda oleks saanud ette näha. Ja mälestus oma varasemast oletusest nihkub märkamatult selle poole, mida praegu teame.
Allpool vaatame, mida uuringud on näidanud, miks mälu nii kergesti ümber kirjutatakse ja kuidas ausamalt varasemast kogemusest õppida. Artikli keskel ootab sind väike mälumäng: nüüd on sinu kord vastata.
Sisukord
Lühidalt: kuidas tagantjärele tarkus toimib
Mis on tagantjärele tarkus
Klassikalised katsed tegi Ameerika psühholoog Baruch Fischhoff. 1975. aasta artiklis lugesid inimesed kirjeldust sündmusest, millel võis olla mitu lõppu. Ühtedele öeldi, kuidas kõik lõppes, teistele mitte. Seejärel paluti kõigil hinnata, kui tõenäoline oli iga lõpp, nagu poleks nad midagi ette teadnud. Need, kellele lõpp oli öeldud, pidasid seda tõenäolisemaks ega märganud seda mõju peaaegu üldse. Seepärast ülehindasid nad seda, mida oleksid teadnud ilma vihjeta. Fischhoff järeldas: kui sellist mõju ei märka, on raske minevikku ausalt hinnata ja sellest õppida.
Teise katse tegi Fischhoff koos Ruth Beythiga (artikkel ilmus 1975. aastal). 1972. aastal valmistus USA president Richard Nixon sõitma Hiinasse ja NSV Liitu. Üliõpilastel paluti ette hinnata, kui tõenäolised on nende reiside eri tulemused. Kui reisid olid läbi, paluti osalejatel ootamatult oma hinnanguid meenutada. Kui sündmus oli tõesti toimunud, „mäletasid“ inimesed sagedamini, et pidasid seda tõenäolisemaks, kui nad tegelikult pidasid. Artikli pealkiri räägib enda eest: „Ma teadsin, et nii läheb“.
Sellest ajast peale on efekti kontrollitud palju kordi. 95 uuringu ülevaates leiti seda järjekindlalt, kuigi keskmiselt oli see väike või mõõdukas. Tugevamalt avaldus see faktiküsimustes, mille vastust tuleb ära arvata, näiteks „mitu meetrit on selle mäe kõrgus“, kui küsimustes päris sündmuste kohta. Suur korduskontroll 2021. aastal kinnitas Fischhoffi klassikalist tulemust. Aga 2025. aasta kontrollis, mis pole veel ajakirjas retsenseerimist läbinud, osutus efekt väga nõrgaks. Seepärast on ausam öelda nii: efekt on olemas, aga selle tugevus sõltub sellest, kuidas seda täpselt mõõdetakse.
Proovi ise: arva ja meenuta
Nüüd oled sina Kertu asemel. Mäng võtab paar minutit. Nii see käib.
1. samm. Esitame viis küsimust maailma kohta, näiteks pilvelõhkuja ja Marsi kohta. Täpselt teadma ei pea. Liiguta liugurit ja pane oma oletus.
2. samm. Näitame ükshaaval õigeid vastuseid. Sinu vastuseid sellel kuval ei ole.
3. samm. Tuleb veel üks väike ülesanne. Milline, saad teada mängus.
Miks on küsimused nii kummalised? Meil on vaja fakte, mis ei muutu ja mida vähesed täpselt teavad. Siis tuleb hinnata umbes ja hiljem on midagi meenutada. Kui küsiksime, mitu päeva on nädalas, poleks midagi meenutada.
Tavaliselt läheb nii. Selliste küsimustega uuringutes meenutavad inimesed pärast õige vastuse teadasaamist oma oletust sellele lähemal, kui see tegelikult oli. Seda näitasid näiteks Ulrich Hoffrage ja kolleegid. Oluline detail: ülesanne oli meenutada oma varasemat vastust, mitte õiget ära arvata.
Kui sinu mälu ei nihkunud, on see hea tulemus, mitte ebaõnnestunud katse. Vastamise ja meenutamise vahel möödus ainult paar minutit ja vastused on veel värsked. Viis küsimust on vähe: üks muutus õige vastuse poole võib olla ka juhus. Aga erinevalt paljudest teistest katsetest saab siin efekti enda peal näha. Vaata, kuhu su mälu sagedamini nihkus: õige vastuse poole või sellest eemale. Kui võrdselt, sarnaneb see tavalise unustamisega. Kui peamiselt õige vastuse poole, sarnaneb see tagantjärele tarkusega.
Miks mälu nihkub vastuse poole
Kujutle dokumenti, kuhu parandused tehakse ilma muudatuste ajaloota. Tekst läks õigemaks, aga seda, milline see eile oli, enam vaadata ei saa. See on kujund, mitte mälu täpne ehitus, kuid see annab edasi peamise: uus teadmine ei asetu vana kõrvale, vaid asendab selle osaliselt.
Teadmised uuenevad. Hoffrage ja kolleegid pakkusid välja sellise seletuse. Kui saad teada õige vastuse, uuenevad su teadmised selle teema kohta. Kui hiljem tuleb meenutada vana oletust, aga täpselt pole see meelde jäänud, taastame selle sellest, mida praegu teame. Ja see tuleb õigele vastusele lähemal. Autorid peavad seda kasuliku protsessi kõrvalmõjuks: hea, et me teadmisi uuendame. Halb on ainult see, et me ei märka, kuidas see mälestusi muudab. Kui osalejaid aidati meenutada, mida nad enne vihjet teadsid, efekt nõrgenes.
Sündmused seostuvad üheks looks. Psühholoogid Neal Roese ja Kathleen Vohs kirjutavad 2012. aasta ülevaates, et tulemust teades valime mälust selle, mis sellega sobib, ja paneme kokku arusaadava loo. Sellist lugu on kerge ümber jutustada ja see kergus muutub märkamatult tundeks „see oli etteaimatav“.
Tahaks, et maailm oleks arusaadav. Samade autorite järgi on efektil ka motivatsioon: meil on meeldivam mõelda, et maailm on korrastatud ja etteaimatav. Ja keegi ei taha, et teda süüdistataks selles, et ta „ei näinud ette“.
Kus see segab
Kogemusest õppimine. Pärast ebaõnnestumist tundub, et põhjus oli ilmselge: „oleks pidanud kohe aru saama, et nii läheb“. Roese ja Vohs kirjutavad, et tagantjärele tarkus kitsendab mineviku vaatamisel pilgu ühele põhjusele ja õhutab liigset kindlust oma otsustustes. Kui „kõik oli selge“, pole ka midagi analüüsida. Ometi peituvad kõige kasulikumad õppetunnid sageli selles, mis tol hetkel selge ei olnud.
Teiste otsuste hindamine. Kui tulemus on halb, paistab otsus tagantjärele halvem. Ühes uuringus lugesid tavalised inimesed üht ja sama lugu psühhoterapeudi tööst patsiendiga, kes võis muutuda ohtlikuks. Erines ainult lõpp. Need, kellele öeldi, et patsient pani toime vägivallateo, pidasid sagedamini terapeudi tegutsemist hooletuks ja vägivalda etteaimatavaks. Terapeudi otsus oli kõigis versioonides sama. Sarnast juhtub ka tööl: juht analüüsib projekti läbikukkumist, teades, kuidas kõik lõppes, ja ütleb kergesti, et „igaüks oleks aru saanud“.
Suhted ja enesesüüdistus. „Ma ju ütlesin“ pärast tüli või ebaõnnestunud ostu kõlab veenvalt, kuigi ette ei öelnud keegi midagi. Samal efektil on ka vaikne pool. Siin ei toetu me uuringutele, vaid elulisele tähelepanekule: pärast lahkuminekut või kaotust tundub sageli, et kõik märgid olid algusest peale näha, ja inimene süüdistab end, et „ei märganud“. Aga toona, ilma tulemust teadmata, paistsid need märgid teisiti ja kadusid teiste vahele. Ennast tasub hinnata selle järgi, mida sa tol ajal teadsid.
Uudised, sport, prognoosid. Pärast valimisi, mängu või järsku hinnatõusu ilmub palju inimesi, kes „ennustasid kõike“. Seda saab kontrollida ainult ühel viisil: vaadata, mida nad ütlesid enne sündmust. Tagantjärele tarkus sobib hästi kokku kinnituskalduvusega: tulemust teades meenuvad meile selle poolt räägivad argumendid ja ülejäänud ununevad.
Kuidas kogemusest ausamalt õppida
Tagantjärele tarkus on kirjas ka kognitiivsete nihete kaardil, mälu osas. Kui sind huvitab, kuidas me oma teadmisi hindame, loe Dunningi-Krugeri efektist.
Korduma kippuvad küsimused
Kas see on sama mis „ma ju ütlesin“?
Peaaegu. „Ma ju ütlesin“ on efekti üks, mäluga seotud pool: varasem arvamus meenub sellele lähemal, mis juhtus. Kuid tagantjärele tarkus on laiem. Sellesse kuulub ka tunne, et tulemus oli vältimatu, ja kindlus, et seda oleks saanud ette ennustada.
Kas efekt kaob, kui sellest teada?
Kahjuks peaaegu mitte. Fischhoffi osalejad ei märganud, kuidas tulemuse teadmine nende hinnanguid mõjutas. 95 uuringu ülevaates ei andnud katsed efekti nõrgendada keskmiselt märgatavat tulemust. Üksikutes katsetes aitasid konkreetsed võtted, näiteks kahe muu tulemuse läbimõtlemine, aga imerohtu pole. Kõige kindlam on panna prognoos ette kirja: siis võrdled tulemust teksti, mitte mälestusega.
Kuidas on tagantjärele tarkus inglise keeles?
Hindsight bias, mõnikord ka knew-it-all-along effect ehk „ma teadsin seda kogu aeg“ efekt. Eesti keeles on „tagantjärele tarkus“ tuttav ka igapäevakõnest: tagantjärele oleme kõik targad.
