Otsustusärevus: miks valiku tegemine kurnab

Kujuta ette, et astud hiiglaslikku supermarketisse. Riiulitel sadu jogurtisorte, kümneid kohvimarke, lõputult riidesorte. Teoorias peaks see rõõmustama – saad valida just selle, mida vajad. Kuid tihti tunned poest lahkudes end tühjana ja ostuga rahulolematuna, või mis veel hullem, lahkud üldse tühjade kätega. See ongi otsustusärevus igapäevaelus ehk nagu teadlased seda nimetavad, valikute ummikseis, mis tegelikult ei räägi küllusest, vaid kurnatusest.

Tundub ju, et mida rohkem valikuid, seda parem. See on loogiline, ratsionaalne. “Tahan valida parima!” mõtleb sinu aju. “Pean arvestama kõigi riskide, kõigi tagajärgedega!” Kuid siin on see huvitav: uuringud, eriti Barry Schwartzi tööd, näitavad, et liigne valikuvõimaluste hulk ei suurenda rahulolu, vaid viib vastupidi tihti väiksema õnne ja suurema kahetsuseni.

Aju, seistes silmitsi 20 jogurtivariandiga, ei rõõmusta, vaid paanitseb. Ta peab analüüsima iga etiketti, iga lubadust, võrdlema hinda, koostist, rasvasust, maitseid… Sellele kulub tohutult vaimset energiat, seda sama “kütust”, mida on vaja teiste, palju olulisemate ülesannete jaoks. Lõpuks ostad sa kas harjumusest, haarad esimese ettejuhtuva, või lihtsalt lahkud üldse midagi valimata, tundes samal ajal süütunnet ja nõutust.

See ei ole sinu isiklik nõrkus või otsustamatus. See on sisseehitatud kaitsemehhanismi töö, mis tohutu koormusega kokku puutudes lihtsalt lülitub välja. Valik on alati risk, ja aju püüdleb oma olemuselt riskide minimeerimise poole.

Meie aju on kujunenud tingimustes, kus iga viga võis maksta elu. Vale seene valik, ebaõige otsus kiskjaga võideldes, sugulase kavatsuse ebaõige hindamine – kõigel sellel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Neil aegadel oli hüpervalik haruldus. Valik oli “teha” või “mitter teha”, “süüa” või “nälgida”. Ja vea hind oli kõrge.

Tänapäeva maailm oma külluse ja näilise turvalisusega petab meie iidset aju. Töömeili vastuse edasilükkamist või tapeedi värvi valikut hindab ta samamoodi nagu iidset turvalise varjupaiga otsimist. See kutsub esile stressihormoonide – kortisooli ja adrenaliini – vabanemise. Nende püsiv foon sadade väikeste ja mitte nii väikeste otsuste tõttu viib kroonilise stressi ja kurnatuseni.

Neurobioloogilisel tasandil avaldub see oluliste neurotransmitterite varude kurnatusena. Näiteks dopamiin, mis vastutab motivatsiooni ja tasu ootuse eest, aktiveerub otsuse tegemisel. Kuid kui potentsiaalseid valikuid on liiga palju ja ükski ei tundu ideaalne, siis dopamiini eritama pidavad neuronid ülekoormavad ja kurnavad end lõpuks ära. See viib apaatsuse, energiapuuduse ja “õpitud abituse” tundeni, kui sa lihtsalt lõpetad proovimise, sest kõik katsed viivad sama kurnava tulemuseni. Aju hakkab vältima valikuolukordi, lihtsalt et säästa oma energiat, isegi kui see takistab soovitu saavutamist.

Lõppkokkuvõttes ei ole otsustusärevus laiskus. See on – keeruline neurobioloogiline protsess, kus evolutsiooniliselt tingitud ettevaatlikkus põrkub tänapäeva maailma infouputusega, viies vaimse kurnatuseni.

Pidev otsustusärevus viib väga tihti niinimetatud “edasilükatud elu sündroomini”. Kui sa valikut väldid, siis sa tegelikult valid – valid midagi mitte muuta. Sa valid jääda mugavustsooni (isegi kui see pole enam ammu mugav) ja oodata, kuni “ideaalne” hetk iseenesest saabub. Kuid reeglina see ei saabu.

“Saan selle projekti valmis, siis hakkan oma tervisega tegelema”, “Lapsed kasvavad suureks, siis elan endale”, “Ostan korteri ja siis saan reisida”. Need fraasid tunduvad ratsionaalsed, kuid tegelikult maskeerivad need sageli põhjapanevat hirmu astuda samm tundmatusse. Aju, kartes halvimat stsenaariumi, eelistab tuttavat halba ebakindlale heale. Ta on valmis leppima praeguse olukorra ebamugavusega, peaasi, et ei peaks tegelema uue valikuga kaasnevate potentsiaalsete probleemidega.

Selline käitumine viib selleni, et sa hakkad elu tajuma kui mingisugust proovi, ettevalmistust millekski oluliseks, mis juhtub “kunagi hiljem”. Kuid elu on see, mis toimub praegu. Lõpuni läbielamata hetked, möödalastud võimalused, realiseerimata unistused – kõik see koguneb, luues veelgi suuremat survet ja pettumust.

Iga kord, kui sa otsuse edasi lükkad, ei jäta sa mitte ainult võimalust kasutamata, vaid tugevdad ka ajuteid, mis vastutavad edasilükkamise ja vältimise eest. Aju “õpib”, et vältimine on normaalne, see on ohutu. Ja aja jooksul muutub see käitumismuster üha stabiilsemaks, muutudes omamoodi vaimseks roopaks, millest on üha raskem välja rabeleda. Mõistmine, et tegevusetus on aktiivne valik, on vahel esimene samm muutuste poole.