Kognitiivsed moonutused
Kaotuse vastumeelsus: miks kaotus kaalub rohkem kui võit
Õhtu sõpradega. Liisa võtab välja mündi ja pakub: „Kiri — annad mulle 10 €. Kull — annan sulle 10 €.“ Võimalused on täpselt pooleks, panused võrdsed. Mäng on aus. Ja ometi tahaks paljud keelduda. Paljud oleksid nõus alles siis, kui Liisa lubab kulli eest rohkem kui 10 €.
See on kaotuse vastumeelsus (loss aversion): kui me otsustame, kaalub võimalik kaotus rohkem kui sama suur võit. Seepärast valime sageli „mitte midagi kaotada“, mitte „rohkem saada“. Riskima oleme nõus siis, kui võimalik võit on võimalikust kaotusest märgatavalt suurem.
Allpool vaatame, mida uuringud on näidanud, kui tugev see efekt on ning kus see aitab ja kus segab. Artikli keskel mängid Liisaga mündimängu ja näed, kui palju kaotus sinu jaoks kaalub.
Sisukord
Lühidalt: kuidas kaotuse vastumeelsus toimib
Mis on kaotuse vastumeelsus
Idee kirjeldasid psühholoogid Daniel Kahneman ja Amos Tversky 1979. aasta artiklis, millest sai terve otsustusteooria alus. Põhimõte on lihtne. Valides ei mõtle inimene sellele, kui palju tal kokku on, vaid sellele, mida ta võidab või kaotab võrreldes sellega, mis tal praegu on. Ja kaotusi hindame rangemalt kui võite. Kaotada 10 € ja leida 10 € ei ole otsuse jaoks üks ja sama.
Kui palju rangemalt? Teadlased kirjeldavad seda ühe arvuga: mitu korda kaalub kaotus rohkem kui sama suur võit. Kui arv on 1, kaaluvad kaotused ja võidud võrdselt. Kui 2, kaalub kaotus kaks korda rohkem.
Suurde 2024. aasta koondülevaatesse koguti sadu selliseid hinnanguid 150 artiklist. Keskmiselt tuli umbes 2: kaotus kaalus umbes kaks korda rohkem kui võit. Aga teises sama aasta ülevaates võeti ainult mündiviskega sarnased riskiga ülesanded ja tulemus oli märgatavalt väiksem, umbes 1,3. Sobivaid andmeid oli seal vähe, nii et arv on ebatäpne. Järeldus on selline: kalle kaotuste poole on olemas, aga selle suurus sõltub ülesandest ja inimesed erinevad selles palju.
Ka vaidlusi on. Osa teadlasi leiab, et andmed ei kinnita, nagu oleksid kaotused üldiselt võitudest tugevamad. Teised kontrollisid seda viies osalejate grupis, kokku rohkem kui 17 tuhat inimest: efekt leidus igasuguse kogemuse ja teadmistega inimestel, kuigi kogenumatel oli see nõrgem. Vaidlus pole lõppenud. Kuid andmeid kokku vaadates paistab, et kaotuse vastumeelsus on olemas, ainult et see pole püsiv suurus, vaid kalduvus, mis ühtedes oludes on tugevam ja teistes nõrgem.
Proovi ise: Liisa münt
See võtab minuti. Nii see käib.
1. samm. Liisa pakub ausat mängu: kiri — annad talle 10 €, kull — tema annab sulle 10 €. Otsustad, kas mängid või mitte.
2. samm. Liisa on valmis võitu suurendama. Kiri — annad endiselt 10 €, aga kulli eest saad rohkem. Liigutad liugurit ja leiad väikseima võidu, mille korral oleksid nõus mängima. Ekraanil olevad kaalud näitavad kohe, kui palju kummalgi kaalukausil on.
3. samm. Lõpus näitame, mitu korda kaotus sinu jaoks võidust rohkem kaalub, ja võrdleme seda sellega, mida on leidnud teadlased.
Miks on mäng just selline? Kui panused on 10 ja 10 ning võimalused pooleks, on mäng täpselt aus: kui mängida palju kordi, tuleb keskmiselt null. Seega kõik, mida küsid üle 10 €, on sinu isiklik „lisatasu“ võimaliku kaotuse eest. Teist mängijate gruppi pole vaja: kallet on näha ka ühe inimese pealt. Tõsi, osa lisatasust võib olla lihtsalt vastumeelsus riski, mitte ainult kaotuste vastu. Teadlased eristavad neid keerulisemalt kui see mäng. Liugur on alguses tühi, et see ei soovitaks sulle ühtegi numbrit.
Tavaliselt läheb nii. Paljud keelduvad ausast mängust ja on nõus siis, kui võit on üle 10 €. Uuringute koondülevaadete järgi kaalub kaotus keskmiselt umbes 1,3–2 korda rohkem kui võit. Meie mängus tähendaks see, et küsid umbes 13–20 €, et riskida 10 euroga. See on jäme ümberarvestus: teadlased arvutavad seda arvu keerulisemalt kui meie mängus.
Millal see pole viga. Kui 10 € on sinu jaoks tõsine raha, on ettevaatus mõistlik: kaotust, mida sa endale lubada ei saa, ei tasakaalusta ükski võit. Keelduda võib ka muudel põhjustel: ei taha sõbrannalt raha ära võtta või ei meeldi sulle üldse raha peale mängida. See ei ole kaotuse vastumeelsus. Veaks muutub see siis, kui kaotus on väike ja jõukohane, aga sa loobud ikkagi kasulikust mängust.
Miks kaotus kaalub rohkem
Kujutle kaalusid, mille üks kaalukauss on tehtud seatinast. Pane mõlemale 10 € ja kaalud kalduvad ikkagi kaotuse poole. Tasakaalu saamiseks tuleb võidu kaalukaussi panna rohkem. See on kujund, mitte mehhanismi kirjeldus peas. Kuid see annab täpselt edasi seda, mida on näha inimeste otsustes.
Miks see nii on, selle üle teadlased vaidlevad. Näha on aga muud: efekt sõltub oludest. Eyal Erti ja Ido Erevi töö järgi on see märgatavam siis, kui turvaline variant paistab sellena, mis sul juba on, ja kui panused on suured. Väikeste panuste korral võib kalle olla nõrk.
Oluline on ka lähtepunkt. Kaotus on alati kaotus millegagi võrreldes: sellega, mis on rahakotis, hinnaga, millega asja ostsid, kuu plaaniga. Nihuta lähtepunkti ja sama summa muutub „kaotusest“ „saamata jäänud võiduks“. Seepärast võib üks ja sama pakkumine tunduda nii riskantne kui ka kasulik, olenevalt sellest, kuidas seda kirjeldati.
Kus see segab
Raha. Inimene hoiab raha aastaid intressita kontol, sest iga investeering võib miinusesse minna. Võimalik miinus tundub hirmsam, kui sama suur pluss rõõmustab. Mõnikord on see mõistlik. Aga ka riskist loobumisel on hind: seda lihtsalt pole kontoväljavõttel näha.
Töö ja äri. Meeskond ei proovi uut tööviisi, sest „võime kaotada selle, mis juba toimib“. Võimalik kasu tundub udune, võimalikud kaotused aga konkreetsed. Läbirääkimistel tundub oma järeleandmine kergesti kaotusena ja teise poole järeleandmine tagasihoidliku võiduna. Nii on mõlemal poolel raskem paigast liikuda.
Asjad. Oma asja eest küsime rohkem, kui ise sama asja eest maksaksime. Klassikalistes katsetes jagati osalejatele juhuslikult tavalisi kruuse. Need, kes kruusi said, küsisid selle eest palju rohkem, kui need, kes kruusi ei saanud, olid valmis maksma. Sageli seletatakse seda sama kaotuse vastumeelsusega: asjast loobumine tundub kaotusena.
Siin on lihtne segi ajada uputatud kulude eksitusega. Seal hoiame kinni sellest, mis on juba kulutatud ega tule tagasi. Siin väldime tulevast kaotust, isegi kui võimalused on meie poolt.
Kuidas rahulikumalt otsustada
Kaotuse vastumeelsus on kirjas ka kognitiivsete nihete kaardil, otsuste ja riski osas. Seal on ka ankurdamise efekt: esimene nähtud number mõjutab seda, mida peame normaalseks hinnaks.
Korduma kippuvad küsimused
Kas on tõsi, et kaotus on alati kaks korda tugevam kui võit?
Ei. „Kaks korda“ on ligikaudne keskmine väga erinevatest uuringutest. Mündiviskega sarnastes riskiga ülesannetes tuli keskmiselt vähem, umbes 1,3. Üksikute inimeste vahel on erinevus aga suur: mõni ei karda kaotusi üldse, teine nõuab mitu korda suuremat võitu.
Kas see on sama mis kalle negatiivsusele?
Need on lähedased, kuid erinevad nähtused. Kalle negatiivsusele tähendab, et halb mõjub meeleolule ja tähelepanule tugevamalt. Kaotuse vastumeelsus puudutab otsuseid: kui palju tuleb inimesele lubada, et ta oleks nõus riskima.
Kas kaotuse vastumeelsus on halb?
Mitte alati. Ettevaatus kaitseb kaotuste eest, mida endale lubada ei saa. Probleem algab siis, kui see segab ka seal, kus kaotus on väike ja jõukohane, aga kasu on päris.
Kuidas on kaotuse vastumeelsus inglise keeles?
Loss aversion. Eesti tekstides kohtab ka nimetust „kaotuse tõrksus“.
