Planeerimisviga: miks oma ülesanded võtavad rohkem aega, kui arvestasime

Nimetuse mõtlesid välja psühholoogid Daniel Kahneman ja Amos Tversky 1970. aastate lõpus. Nad uurisid, kuidas inimesed prognoose teevad, ja pakkusid välja eristada kaht liiki teadmisi. Esimene on see, mida teame ülesande enda kohta: milline on meie plaan, mitu sammu selles on. Teine on see, kuidas sarnased ülesanded tavaliselt lõpevad. Hiljem nimetasid Kahneman ja Dan Lovallo neid „pilguks seestpoolt“ ja „pilguks kõrvalt“. Nende järeldus: inimesed kipuvad pidama oma ülesannet eriliseks ega vaata, kuidas oli varem. Prognoos „seestpoolt“ hoiab kinni plaanist ja tuleb seepärast liiga optimistlik.

Kõige tuntuma katsesarja tegid Roger Buehler, Dale Griffin ja Michael Ross 1994. aastal. Osalejad ütlesid, millal nad oma õppe- ja kodused ülesanded lõpetavad. Siis kontrollisid uurijad, millal ülesanded tegelikult valmis said. Prognoosid osutusid liiga optimistlikeks väga erinevate ülesannete puhul.

Kõige huvitavam on see, mis toimus peas. Osalejatel paluti tähtaega hinnates valjusti mõelda. Peamiselt arutlesid inimesed tuleviku üle: mida teen kõigepealt, mida siis. Varasemad sarnased ülesanded jäid kõrvale. Oma varasemaid tähtaegade ületamisi seletati aga väliste ja ühekordsete põhjustega, näiteks „siis jäin haigeks“ või „siis oli eriline nädal“. Justkui ei puutuks need praegusesse korda.

Veel kaks tulemust samast tööst. Kui osalejatel paluti prognoos otse varasema kogemusega siduda, kadus optimistlik kalle. Ja kui inimesed hindasid tähtaega kellelegi teisele, toetusid nad sagedamini tema varasematele töödele ja andsid talle isegi rohkem aega, kui tal vaja läks.

Kas alahindame alati? Ei, ja see on oluline. Suures uuringute ülevaates esines alahindamist sagedamini inseneeria ja projektijuhtimise töödes, psühholoogilistes katsetes aga mitte sagedamini kui ülehindamist. Päris lühikeste ülesannetega võib olla ka vastupidi: Michael Roy ja Nicholas Christenfeldi katses hindasid inimesed umbes kahest minutist lühemaid ülesandeid pigem üle ja pikemaid alla. Osa sellest mustrist võib tulla lihtsalt mõõtmisvigadest. Järeldus on selline: planeerimisviga on märgatavam suurtes, paljudest sammudest koosnevates oma ülesannetes, mitte paari minuti töödes.

Kujutle teekonda navigeerimisrakenduses. Kaardil paistab tee sileda joonena: kakskümmend minutit ja oledki kohal. Valgusfoore, ummikuid ja parkimiskoha otsimist sellele joonistatud pole. See on kujund, kuid see annab hästi edasi „pilku seestpoolt“: vaatame plaani ja plaan on alati puhtam kui tee.

Plaan on parim stsenaarium. Tähtaega hinnates käime mõttes ülesande sammud järjest läbi. Ian Newby-Clarki ja kolleegide uuring näitas, et sellised plaanid sarnanevad tavaliselt kõige õnnestunuma sündmuste käiguga. Inimestel paluti kujutleda ka ebaõnnestunud varianti. Kuid sellised stsenaariumid tundusid neile vähem usutavad ja muutsid oma ülesande prognoosi vähe. Teise inimese ülesande puhul arvestasid nad neid.

Varasemad viivitused tunduvad juhusena. Iga varasem viivitus tundub eriline: „siis läks internet ära“, „siis tulid sugulased külla“. Eraldi võttes ongi nii. Aga kokku ongi sellised „erijuhud“ asjade tavaline käik. Buehleri ja kolleegide katsetes seletasidki inimesed oma varasemaid tähtaegade ületamisi just nii: väliste ja ühekordsete põhjustega.

Tahaks kiiremini valmis saada. Buehleri, Griffini ja Heather MacDonaldi teises uuringus andsid inimesed, kes ootasid maksutagastust, optimistlikumaid prognoose deklaratsiooni täitmise kohta kui need, kes tagastust ei oodanud.

Võib-olla veab ka mälu alt. On ka teine seletus ja teadlased arutavad seda. Roy ja kolleegide ülevaade koondas andmeid selle kohta, et ka varasemate tööde kestust meenutame lühemana, kui see oli. Kui see on nii, alahindame tulevikku seepärast, et alahindame minevikku. Need seletused ei välista üksteist.