Kognitiivsed moonutused
Esmasuse ja hilisuse efekt: miks nimekirjast jäävad meelde algus ja lõpp
Sandra seisab poes täis ostukorviga. Ema helistab: „Kui sa juba seal oled, too veel…“ ja loetleb kiiresti kaksteist toidukaupa. Kirja panna pole kuhugi, käed on täis. Sandra paneb toru ära ja võtab kindlalt piima ja leiva, millega ema alustas, ning munad ja küpsised, millega ta lõpetas. Aga mis oli keskel? Midagi teega oli vist. Või riisiga?
See on esmasuse ja hilisuse efekt (serial-position effect). Nimekirjast jäävad kõige paremini meelde esimesed ja viimased punktid, keskosa läheb kaduma. Esimest nimetatakse esmasuse efektiks, teist hilisuse efektiks. See ei ole mõtlemisviga, vaid mälu tavaline omadus. Aga see segab, kui kõige olulisem jäi keskele.
Allpool vaatame, mida uuringud näitasid, miks nii juhtub ja kus see on oluline: tööintervjuudel, ettekannetes, pikkades tegemiste nimekirjades. Artikli keskel saad emalt sama kõne nagu Sandra ja paned oma mälu proovile.
Sisukord
Lühidalt: kuidas esmasuse ja hilisuse efekt toimib
Mis see on
Kujutle, et sulle loetakse ette sõnade nimekiri ja palutakse siis nimetada kõik sõnad, mis meelde jäid, ükskõik mis järjekorras. Kui märkida, milliseid sõnu inimesed mäletasid, ja panna need nimekirja kohtade järgi ritta, tuleb välja U-tähe moodi kõver. Vasakul kõrgel: esimesi sõnu mäletatakse hästi. Paremal ka kõrgel: viimaseid sõnu mäletatakse hästi. Aga keskel on auk.
Sellist kõverat kirjeldas põhjalikult psühholoog Bennet Murdock 1962. aasta artiklis. Tema andmete järgi hõlmab alguse eelis kolme-nelja esimest sõna. Lõpu eelis on laiem, see haarab mitu viimast sõna. Ja kõik, mis nende vahel, meenub umbes ühtviisi halvasti.
Oluline on, et alguse ja lõpu põhjused on erinevad. Seda näitab lihtne katse. Kui kohe pärast nimekirja veidi tähelepanu kõrvale juhtida, näiteks lasta peast kolm kaupa lahutada, nõrgeneb lõpu eelis märgatavalt, alguse eelis aga jääb. Seda näidati juba klassikalises 1966. aasta katses. Paistab, et viimased sõnad püsivad mälus lühikest aega, esimesed aga jõuavad kindlamalt kinnistuda.
Kui palju sellele võib usaldada. Seda U-kujulist kõverat leitakse nimekirjakatsetes juba üle poole sajandi. Vaieldakse mitte selle üle, kas see on olemas, vaid selle üle, miks see just selline on: sellest allpool. On ka üks märkus. Kõver on näha siis, kui tuleb ise meenutada. Kui aga sõnu tuleb ainult teiste seast ära tunda, võib see olla teistsugune. Katses lumehelveste fotodega tundsid inimesed kohe pärast näitamist paremini ära viimased pildid, esimesi aga mitte paremini kui huupi. Aja möödudes pilt muutus: algust tunti paremini ära, lõpp aga kaotas oma eelise.
Proovi ise: Sandra nimekiri
Nüüd oled Sandra asemel. Mäng võtab paar minutit. Nii see käib.
1. samm. Ema „dikteerib“ kaksteist toidukaupa. Sõnad ilmuvad ekraanile ükshaaval ja vahetuvad ise. Sõnade järjekord on igal mängijal oma: selle valib juhus.
2. samm. Nimeta valjusti või mõttes kõik sõnad, mis meelde jäid, ükskõik mis järjekorras. Võid sõrmedel lugeda. Midagi trükkida pole vaja.
3. samm. Näed 24 sõna: kaksteist nimekirjast ja kaksteist uut. Märgi need, mille just nimetasid.
Miks mitte lihtsalt „leia tuttavad sõnad“? Sõna ruudustikus ära tunda on palju lihtsam kui ise meenutada. Ja U-kujuline kõver on kõige paremini näha just siis, kui meenutad ise. Nii et märgi ausalt: ainult see, mida jõudsid enne ruudustikku nimetada.
Mis tavaliselt juhtub. Kui liita paljude inimeste vastused, tuleb välja seesama U-täht: esimestelt ja viimastelt kohtadelt pärit sõnu nimetatakse sagedamini kui keskelt.
Mida mäng näidata saab ja mida mitte. Üks kaheteistkümnest sõnast koosnev nimekiri on väga vähe. Sinu kõver võib tulla ebaühtlane, ilma igasuguse U-täheta, ja see ei tähenda, et efekt sulle ei mõju. Üks sõna rohkem või vähem muudab pilti tugevalt. Seepärast saab mängus läbida ka teise nimekirja: kaks katset liidetakse ja kõver muutub veidi usaldusväärsemaks. Pealegi lugesid sa seda artiklit ja võisid meelega püüda keskosa meelde jätta. Ka see on aus tulemus.
Miks keskosa läheb kaduma
Kujutle, et püüad palle, mis lendavad üksteise järel. Esimesed püüad rahulikult kinni ja jõuad kotti panna. Viimaseid hoiad veel käes. Aga keskmised lendavad siis, kui käed on täis, ja osa kukub maha. See on kujund, mitte mälu täpne kirjeldus, aga see annab edasi peamise.
Algust jõutakse korrata. Kui nimekiri alles algas, kordame esimesi sõnu endamisi, ja mitte üks kord. Siis tuleb sõnu juurde ja igaühe kordamiseks jääb vähem aega. See on üks sagedasi esmasuse efekti selgitusi. Me ei toetu siin konkreetsele katsele, seepärast pea seda usutavaks selgituseks, mitte tõestatud faktiks.
Lõpp veel „kõlab“ peas. Viimased sõnad kõlasid just praegu ja neid saab mälust lihtsalt „maha lugeda“, kuni tähelepanu kõrvale ei lähe. Seepärast nõrgenebki lõpu eelis lühikesest arvutamispausist. Teadlased vaidlevad siiani, kas selle jaoks on olemas eraldi lühimälu või on mälu üldse nii üles ehitatud. 2005. aasta ülevaates on läbi arutatud mõlema poole argumendid. Igapäevaelu jaoks pole vastus nii oluline: keskosa läheb igal juhul kaduma.
Kus see on oluline
Tööintervjuud ja hindamine. Järjekord mõjutab mitte ainult seda, mida mäletame, vaid ka seda, kuidas hindame. Ühes uuringus vaatasid üliõpilased, keda oli õpetatud kandidaate hindama, kuidas üks inimene teeb kaks tööülesannet. Üks läks tal hästi, teine halvasti, ja järjekord vaheldus. Lõpphinnangut mõjutas rohkem see ülesanne, mis tuli teisena. See on sugulasefekt, mitte päris sama mis sõnade nimekirjaga. Aga järeldus on ühine: viimane mulje kaalub rohkem, kui tundub.
Võistlused. Uuringus, mis käsitles Eurovisiooni lauluvõistlust ja iluuisutamise võistlusi, kasvasid hinded koos esinemise järjekorranumbriga: kes esines hiljem, sai keskmiselt rohkem. Ja seda ka siis, kui kohtunikud panid hinded kohe pärast iga esinemist.
Ettekanded ja koosolekud. Pikast ettekandest viiakse tavaliselt kaasa sissejuhatus ja viimane slaid. Kui peamine argument kõlas kahekümnendal minutil, ei pruugita seda meenutada. See on igapäevane tähelepanek, aga see tuleneb otse kõverast.
Tegemiste nimekirjad ja uudised. Pikast tegemiste nimekirjast kukuvad kõige kergemini välja keskmised punktid. Paistab, et sama juhtub ka uudistesaatega: esimest ja viimast teemat on lihtsam meenutada. See on tähelepanek, mitte eraldi katse tulemus. Sellest, kuidas lõpp mõjutab mälestust kogu sündmusest, räägib eraldi artikkel: tipu ja lõpu reegel.
Kuidas keskosa mitte kaotada
Esmasuse ja hilisuse efekt on kirjas ka kognitiivsete nihete kaardil, mälu osas. Seal on ka väärinfo efekt: kuidas pärast sündmust kuuldu muudab mälestust sellest.
Korduma kippuvad küsimused
Kas see on sama mis „esmamulje“?
Sarnane, aga mitte sama. Siin on jutt mälust: millised nimekirja punktid meenuvad. Esmamulje inimesest räägib sellest, kuidas esimesed andmed värvivad kõike ülejäänut. Inglise keeles kasutatakse mõlemal juhul sõna primacy ja ka eesti keeles algavad mõlemad sõnad „esma-“, seepärast on neid kerge segi ajada.
Kumb on tugevam, algus või lõpp?
Sõltub sellest, millal meenutada. Kohe pärast nimekirja jääb lõpp tavaliselt hästi meelde. Kui aega on möödunud või tähelepanu läks kõrvale, kaob lõpu eelis, algus aga jääb.
Kuidas on esmasuse ja hilisuse efekt inglise keeles?
Serial-position effect on üldnimetus. Eraldi: primacy effect (esmasus) ja recency effect (hilisus).
