Kognitiivsed moonutused
Kättesaadavuse heuristik: miks ere ja hiljutine tundub sage
Naaber räägib, et tema tuttaval löödi Lasnamäel autoaken sisse ja võeti kott. Paari päeva pärast vilksatab sarnane lugu uudistes. Ja juba oled kindel, et linnaosas „varastatakse kogu aeg“. Ühtegi numbrit sa näinud ei ole, aga pilt tundub selge.
Nii toimib kättesaadavuse heuristik (availability heuristic): hindame, kui sage või tõenäoline miski on, selle järgi, kui kergesti näiteid meelde tuleb. Tavaliselt on see päris hea rusikareegel, sest sage asi tulebki kergemini meelde. Aga kergesti tuleb meelde ka see, mis on ere, hiljutine või millest palju räägitakse. Siis läheb hinnang viltu.
Allpool vaatame klassikalisi katseid, kus see lõks igapäevaelus ette tuleb ja kuidas kontrollida hinnanguid, mis on võetud „peast“. Artikli keskel on lühike katse nimede nimekirjaga.
Sisukord
Lühidalt: kuidas kättesaadavuse heuristik toimib
Mis on kättesaadavuse heuristik
Heuristik on kiire rusikareegel, mis säästab vaeva. Kättesaadavus tähendab seda, kui kergesti näide pähe tuleb. Amos Tversky ja Daniel Kahneman kirjeldasid seda reeglit 1973. aasta artiklis ja võtsid selle aasta hiljem koos ankurdamise efektiga oma tuntud ülevaatesse.
Üks nende katsetest on väga lihtne. Osalejad kuulasid nimede nimekirja. Ühest soost inimesi oli selles veidi vähem, kuid kõik nad olid kuulsused. Teisest soost inimesi oli ühe nime võrra rohkem, kuid neid ei tundnud peaaegu keegi. Seejärel paluti ühtedel meenutada võimalikult palju nimesid ja teistelt küsiti, keda oli nimekirjas rohkem, mehi või naisi. Kuulsaid nimesid mäletati paremini. Ja enamik vastas, et rohkem oli seda sugu, kus olid kuulsused. Ehk eksis.
Seda katset on hiljem korratud. 1997. aasta kordusuuringus efekt kinnitus ja polnud sugugi nõrk: psühholoogia mõõdupuu järgi mõõdukas või suur.
Sarnast on näha ka tõsisemates küsimustes. 1978. aasta uuringus paluti inimestel hinnata, mitu inimest sureb aastas eri põhjustel. Eri inimeste vastused olid üllatavalt sarnased, kuid ühtmoodi nihkes: haruldasi põhjusi hinnati üle, sagedasi alla. Ja umbes sama sagedaste põhjuste seast hinnati ühtesid üle, teisi alla. Autorid seostasid seda sellega, kui palju põhjusest kirjutatakse ja räägitakse, kui hästi see meelde jääb ja kui kergesti seda ette kujutada. Palve neid vigu teadlikult vältida peaaegu ei aidanud.
Proovi ise: nimede nimekiri
Katse võtab umbes minuti. Nii see käib.
1. samm. Ekraanile ilmub ükshaaval 19 nime, igaüks umbes sekundiks. Lihtsalt loe. Loendada ega kirja panna pole vaja.
2. samm. Küsime, keda oli nimekirjas rohkem: mehi või naisi.
3. samm. Hindad, mitu oli ühte ja mitu teist.
4. samm. Jagame nimed kahte tulpa ja näed, kuidas oli tegelikult.
Miks just nimed? Kuulus nimi on nagu kõmuline uudis: see haarab tähelepanu ja tuleb hiljem kergemini meelde. Küsimus „keda oli rohkem“ on aga küsimus sageduse kohta. Seesama, millele vastame elus mälu järgi: kas varastatakse sageli, kas inimesed lähevad tihti lahku, kas sellesse haigusse jäädakse sageli. Nimed vilksatavad meelega kiiresti. Kui jõuaksid loendada, kontrolliks ülesanne tähelepanelikkust, mitte mälu.
Tavaliselt läheb nii. Enamik inimesi vastab, et rohkem oli seda rühma, kus olid kuulsused. Kuigi neid oli ühe nime võrra vähem. Kuulsad nimed tulevad kergesti meelde ja tunne „meenub palju“ muutub vaikselt mõtteks „oli palju“.
Kui sul läks teisiti, ei tähenda see, et efekti pole. Vahe on ainult üks nimi ja ühe vastuse puhul otsustab palju juhus: võid lihtsalt õigesti arvata. Efekt paistab välja paljude inimeste keskmises. Ja kui hakkasid loendama, lahendasid hoopis teist ülesannet. Ka see on kasulik järeldus: loendamine kaitseb paremini kui mulje.
Miks kergesti meenuv tundub sage
Kujutle, et mälu töötab nagu otsingumootor. Sisestad päringu „vargused meie linnaosas“. Kui tulemused tulevad kohe, tundub, et neid on palju. Kui pead kaua kerima, tundub, et neid on vähe. See on kujund, mitte kirjeldus sellest, kuidas mälu on üles ehitatud. Kuid see on lähedal sellele, mida katsetes kontrolliti.
Kõige tuntuma sellise katse tegid Norbert Schwarz ja kolleegid 1991. aastal. Ühtedel osalejatel paluti meenutada 6 korda, kui nad käitusid enesekindlalt, teistel 12 korda. Kuus juhtumit tuleb meelde kergesti. Kaksteist vaevaga. Ja need, kes meenutasid kaksteist, hindasid end hiljem vähem enesekindlaks kui need, kes meenutasid kuut. Kuigi neil oli näiteid peas rohkem. Autorite arvates ei olnud määrav näidete arv, vaid tunne: „miski tuleb raskelt meelde, järelikult ma polegi nii enesekindel“.
Selles katses olid osalejate rühmad väikesed, seepärast on oluline, mis juhtus edasi. 263 uuringu metaanalüüs näitas, et meenutamise kerguse efekt on olemas ja keskmise tugevusega. Kuid avaldatud tööd ilmselt paisutavad seda, autorite hinnangul kuni kolmandiku võrra: nõrgad tulemused jõuavad ajakirjadesse harvemini. Ja kergusetunne ise seletab vaid osa efektist, umbes kolmandikust pooleni.
Miks me üldse nii arutleme? Sest enamasti see toimib. Mis juhtub sageli, seda näeme ka sagedamini ja meenutame kiiremini. Viga tekib siis, kui näide tuleb kergesti meelde muul põhjusel: see on ere, hiljutine, hirmutav, puudutas sind isiklikult või kõik räägivad sellest.
Kus see segab
Suhted. „Mina teen kodus kõik, sina mitte midagi.“ Oma tegemisi oled näinud kõiki: kuidas pesid nõusid, kutsusid meistri, mäletasid vanaema sünnipäeva. Partneri tegemisi sa kõiki ei näinud. Michael Rossi ja Fiore Sicoly uuringus meenutasid inimesed, sealhulgas abikaasad, kergemini oma panust ühisesse asja ja omistasid endale rohkem, kui neile omistasid teised. See ei tähenda, et etteheide oleks alati vale. Kuid tunne „mina teen rohkem“ on kehv tõend.
Töö ja raha. Aasta tulemuste vestlusel tulevad meelde viimased nädalad ja paar eredat seika: kõva läbikukkumine või kõva edu. Rahaotsused toetuvad samamoodi lugudele: tuttav rääkis, kui hästi tal investeering õnnestus, ja investeering tundub kindel. Neist, kellel see ei õnnestunud, tavaliselt ei räägita.
Uudised ja sotsiaalmeedia. Uudis kirjutatakse sellest, mis juhtus, mitte sellest, mis jäi juhtumata. Haruldane ja dramaatiline jõuab pealkirjadesse ning tuleb hiljem kergesti meelde. Sage ja igav ei jõua. 1978. aasta uuringus seostasid autorid riskide hindamise vigu muu hulgas sellega, millest rohkem kirjutatakse. Seepärast võib maailm pärast rida murettekitavaid uudiseid tunduda ohtlikum, isegi kui arvud ei ole muutunud. Kui palju see konkreetset inimest mõjutab, sõltub teemast ja sellest, mida ta juba teab.
Tervis ja suhtumine iseendasse. Tuttava lugu haruldasest haigusest võib muuta selle nädalateks „tõenäoliseks“ ka sinu jaoks. Schwarzi katse aga näitab, et ka arvamuse iseendast kujundame mõnikord selle järgi, kui kergesti näited meelde tulevad. Kui oma õnnestumisi on raske meenutada, ei tähenda see veel, et neid ei olnud.
Kuidas „peast võetud“ hinnanguid kontrollida
Kättesaadavuse heuristiku leiad ka kognitiivsete nihete kaardilt, kus saad nihkeid eluvaldkondade järgi filtreerida. Uudiste ja sotsiaalmeedia puhul käib sellega sageli kaasas kalle negatiivsusele: halvad pealkirjad haaravad tähelepanu tugevamalt.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kättesaadavuse heuristik on mõtlemisviga?
Iseenesest mitte. See on kiire rusikareegel ja enamasti annab see mõistliku vastuse, sest sage asi tulebki kergemini meelde. Veaks muutub see siis, kui kergesti ei meenu sage, vaid ere, hiljutine või kõmuline.
Mille poolest erineb see kinnituskalduvusest?
Kättesaadavuse heuristiku puhul hindame sagedust selle järgi, mis esimesena pähe tuli. Kinnituskalduvuse puhul on meil juba arvamus ning otsime ja märkame seda, mis seda toetab. Elus töötavad need sageli koos: ere juhtum sünnitab arvamuse ja arvamus valib seejärel uusi juhtumeid juurde.
Kas see lõks kaob, kui sellest teada?
Mitte eriti. 1978. aasta uuringus paluti inimestel otse selliseid vigu mitte teha ja hinnangud peaaegu ei paranenud. Aitab mitte teadmine, vaid tegevus: otsida lugude asemel arve.
Kuidas on kättesaadavuse heuristik inglise keeles?
Availability heuristic. Eesti tekstides kohtab ka nimetust „kättesaadavuse tajuviga“.
