Kognitiivsed moonutused
Dunningi-Krugeri efekt: mida uuringud tegelikult näitasid
Oled seda pilti kindlasti näinud: kõver tõuseb järsult „rumaluse tippu“, kus algaja on endas kindel, kukub siis „meeleheite orgu“ ja ronib aeglaselt üles „tarkuse platoole“. Sageli on selle alla kirjutatud „Dunningi-Krugeri efekt“. Dunningi ja Krugeri uuringutes sellist graafikut ei ole.
Dunningi-Krugeri efekt kirjeldab muud: testis madalaid tulemusi saanud inimesed hindavad oma tulemust keskmiselt tunduvalt üle ja kõrgeid tulemusi saanud inimesed veidi alla. See tähelepanek ise kordub uuringutes. Teadlased vaidlevad selle üle, miks see tekib ja kui suure osa sellest seletab lihtne statistika.
Allpool vaatame, mis oli algses uuringus, miks seda kritiseeritakse ja mis on sellest elus kasulik. Artikli keskel on simulatsioon, kus kuulus graafik tekib juhuslikest arvudest.
Sisukord
Lühike vastus: populaarne versioon ja andmed
Mis oli 1999. aasta uuringus
Justin Kruger ja David Dunning andsid üliõpilastele teste loogilise mõtlemise, grammatika ja huumorimeele kohta. Pärast testi hindasid osalejad, kui hästi nad teistega võrreldes hakkama said.
Tulemuste järgi alumisse veerandisse jäänud osalejad paiknesid keskmiselt umbes 12. protsentiilil ehk said hakkama halvemini kui ligi üheksa kümnest. Ennast paigutasid nad aga keskmiselt umbes 62. protsentiilile, keskmisest kõrgemale. Ülemise veerandi osalejad hindasid oma taset vastupidi veidi madalamaks.
Autorid pakkusid välja seletuse: oma töö hästi hindamiseks on vaja samu teadmisi mis töö enda tegemiseks. Kes ei näe ülesandes viga, ei näe seda ka oma vastuses. Tugevaid osalejaid vedas autorite arvates alt miski muu: nad arvasid, et ülesanne on ka teistele sama kerge.
Kõlab veenvalt. Ja pikka aega peeti seda versiooni peamiseks.
Miks teadlased vaidlevad
Probleem on selles, kuidas kuulus graafik on üles ehitatud. Osalejad jagatakse tegeliku tulemuse järgi nelja rühma: halvimast veerandist parimani. Iga rühma kohta joonistatakse kaks punkti: kuidas rühm tegelikult hakkama sai ja kuidas ta end ise hindas. Selgub, et sarnane pilt tekib peaaegu automaatselt, isegi kui inimesed ei tea oma tasemest mitte midagi.
Lihtne näide. Klass kirjutab kontrolltööd ja enne hinnete teatamist palutakse igaühel arvata oma koht klassikaaslaste seas. Oletame, et keegi ei saa millestki aru ja kõik vastavad huupi, kusjuures enamik veidi optimistlikult: „kuskil keskmisest kõrgemal“. Nüüd vaatame neid, kes tegelikult jäid kõige alla. Nende juhuslik pakkumine on peaaegu paratamatult kõrgem kui tegelik koht, lihtsalt sellepärast, et madalamale enam minna ei saa. Kõige tipus olijatega on vastupidi: iga pakkumine peale kõige kõrgema jääb madalamaks. Tulemus on „nõrgad hindavad end üle, tugevad alla“, kuigi mingit erilist pimedust siin ei ole. Statistikas nimetatakse seda keskmisele regresseerumiseks (regression to the mean). Joachim Krueger ja Ross Mueller näitasid, et need kaks tegurit, regresseerumine ja „olen keskmisest parem“, ennustavad sarnast pilti.
Hiljem joonistasid Edward Nuhfer ja kolleegid sama graafiku juhuslike arvude põhjal ja said tuttava kuju. Gilles Gignac ja Marcin Zajenkowski aga kontrollisid efekti intelligentsustestide andmetel rangemate meetoditega ja jõudsid järeldusele, et seda seletab peamiselt statistiline artefakt. See on üks töö ühte tüüpi testidega, kuid järeldus on tähelepanuväärne.
On ka vastuargumente. Dunningi ja kolleegide hilisemates uuringutes püsis madalate tulemustega inimeste ülehindamine ka päriselulistes tingimustes: eksamitel, väitlustel. See ei kadunud isegi siis, kui täpse enesehinnangu eest maksti raha.
Kokku võttes on pilt selline. Madalate tulemustega inimesed hindavad end keskmiselt üle, see on püsiv tähelepanek. Kuid see, kui suures osas on tegu ebakompetentsete erilise „pimedusega“ ja kui suures osas tavalise statistika ning üldise kerge optimismiga, on endiselt lahtine küsimus.
Vaata, kuidas juhus joonistab sama graafiku
Klassi näidet saab ise järele proovida.
1. samm. Loome 400 väljamõeldud osalejat. Igaüks saab juhusliku testitulemuse ja juhusliku enesehinnangu, veidi üle keskmise. Enesehinnang ei ole tulemusega kuidagi seotud: osalejad lihtsalt arvavad.
2. samm. Jagame osalejad tegeliku tulemuse järgi nelja rühma, nagu 1999. aasta uuringus.
3. samm. Joonistame kaks joont. Punktiirjoon näitab, kuidas iga rühm tegelikult hakkama sai. Roheline joon näitab, kuidas rühm ennast ise hindas.
4. samm. Liiguta liugurit. See määrab, kui tihedalt on osalejate enesehinnang seotud nende tegeliku tulemusega: alates „arvavad huupi“ kuni „teavad oma taset“.
Mida on näha? Isegi kui enesehinnang on valitud huupi, tekib seesama „efekt“: alumine rühm hindab end tugevalt üle, ülemine alla. Mida rohkem liigutad liugurit „teavad oma taset“ poole, seda lähemale jooned teineteisele tulevad.
Mida see tähendab? Simulatsioon ei tõesta, et efekti pole. See näitab, miks ühest sellisest graafikust ei piisa, et väita, nagu oleks nõrkadel osalejatel eriline „pimedus“. Seepärast teadlased vaidlevadki: osa pildist võib olla päris, osa aga statistika.
Kus seda on kasulik teada
Uus valdkond. Vaatasid paar videot elektritööde kohta ja ülesanne tundub lihtne. Uue teema puhul on meil vähe infot selle kohta, mida me ei tea. See ei tähenda, et oled „rumaluse tipus“. See tähendab, et enesekindlus uues teemas peegeldab tegelikku taset halvasti ja seda tasub kontrollida millegi välisega.
Töö. Oskuste enesehinnang tööintervjuul, oma tähtaegade hindamine, otsused selle kohta, kas on vaja spetsialisti. Kus kiiret tagasisidet pole, on enda hindamisel kerge eksida mõlemas suunas: nii üle- kui ka alahinnata.
Vaidlused. Internetis on Dunningi-Krugeri efektist ammu saanud silt: sellega on mugav seletada, miks vestluskaaslane on kindel ja eksib. Iroonia on selles, et efekti populaarne versioon on ise lihtsustus, mida vähesed on kontrollinud. Silt ei ütle konkreetse inimese kohta midagi. Sarnaselt töötab ka kinnituskalduvus: teiste kognitiivseid nihkeid on palju lihtsam märgata kui enda omi.
Kuidas oma teadmisi täpsemalt hinnata
Kognitiivsete nihete kaardil on Dunningi-Krugeri efekt märgitud nihkena, mille tõlgendus on vaieldav. Veel üks nihe, mis on kontrollidele hästi vastu pidanud, on ankurdamise efekt.
Korduma kippuvad küsimused
Kuidas õigesti kirjutada: Dunning-Kruger või Dunningi-Krugeri efekt?
Eesti keeles käänatakse mõlemat perekonnanime: Dunningi-Krugeri efekt. Inglise keeles kirjutatakse Dunning–Kruger effect.
Kas see tähendab, et Dunningi-Krugeri efekt on ümber lükatud?
Ei. Ümber on lükatud pigem populaarne pilt. Madalate tulemustega inimeste ülehindamist on täheldatud eri uuringutes. Vaieldakse selle üle, kui palju on see mõtlemise eripära ja kui palju statistika tagajärg.
Kas see on sama mis petturi sündroom?
Ei. Petturi sündroom on püsiv tunne, et oma edu ei ole ära teenitud. 1999. aasta uuringus alahindasid tugevad osalejad end vähe ja teisel põhjusel: nad arvasid, et ka teistel läks ülesanne kergelt.
Kuidas aru saada, kas ma hindan end üle?
Seestpoolt, tunde järgi, peaaegu üldse mitte. Aitab ainult võrdlus välise mõõdupuuga: tulemuse, testi või tagasisidega. Kui paned oma hinnangu regulaarselt enne tulemust kirja ja võrdled hiljem, hakkab mõne aja pärast pilt paistma.
